Eesti English

Holistiline teraapia

     
 
  LIITU
UUDISKIRJAGA

 


Egoism ja/või minu vajadused


Pea iga kord, kui hakkan kliendiga rääkima tema enda vajadustest ja sellest, et enda vajadused peavad esmalt olema rahuldatud, siis väidab klient, et see on ju egoistlik. Keegi ei taha olla egoist. Kuidagi on egoismist ehk isekusest saanud negatiivne hinnang, negatiivne loomuomadus.

Vaatasin, mida Wikipedia egoismi definitsiooniks annab ja sain kohe ka kõrvale altruismi definitsiooni.
„Egoism ehk isekus, mille korral inimene tähtsustab iseennast ja käitub enda huvides, seades enda vajadused teiste omadest kõrgemale. Egoismi vastand on altruism, mis on tahtlik teise heaolu või teise huvide järgimine ilma omapoolset otsest kasu taotlemata.“

Kui nüüd kasutada juristile omast lähenemist, siis mina küll isekuse definitsioonist välja ei loe, et see on negatiivne omadus. Minu jaoks on see neutraalne lause. Küll aga annab uue varjundi see, et egoismi vastandiks liigitatakse altruism.

Minu jaoks on arusaamatu, miks me paneme need kaks asja ühele skaalale, kui tegelikult on need ju kaks erinevat asja. Selline definitsioon isekusele annabki inimeste silmis kohe hinnangu, et isekas inimene ei mõtle üldse teiste inimeste peale. Kuidas sa saad teistele juua anda, kui su enda klaas on tühi?

Minu arust on need kaks asja ikkagi erinevad ja neil on täiesti oma skaalad, mille äärmused on probleemiks nagu ikka äärmustega lood on.

Uurides veel egoismi definitsioone leidsin, et on olemas ka selline definitsioon:
„Ratsionaalne egoism tähendab seda, et inimesel on ratsionaalne lähtuda enda huvidest.“

Siin ei ole sõnagi sellest, et me samas ei vaataks ka teiste huvisid. See lause ei ütle, et enda huvidest lähtudes peame „teerulliga teistest üle sõitma“. Miks me üldse eeldame, et kui me enda huvides käitume, on see koheselt teiste huvide vastu?

Meil on sageli tunne, et meie peame hoolitsema teise inimese vajaduste, tunnete, õnne ja üldse elu eest ning vahel kipume seda ka teistelt oma suunas eeldama. Üks tüüpilisemaid kohti on see, et ootame oma ellu teist inimest, kes meid õnnelikuks teeks.

Mõlemad käitumisviisid näitavad, et me ei aktsepteeri enda vastutust oma vajaduste osas. Seega, kas see, kui me väidame, et enda vajaduste peale mõtlemine on egoistlik, on tegelikult oma elu eest vastutamise eest põgenemine? Kuidas sulle tundub?

Mulle tundub, et kui me ei oska enda vajadusi märgata ja nende eest seista, siis me tegelikult ei oska näha ka teiste inimeste tegelikke vajadusi. Me tahame olla head inimesed ja neid aidata, nende vajadusi rahuldada, kuid sageli pakume neile hoopis valesid asju. Vahel võib-olla just seda, mida me ise vajaks, kuid ei oska küsida. Kuid, kas see on ikka see, mida ka nemad meid tegelikult vajavad, või me lihtsalt oletame?

Toon ühe näitliku loo, mis on küll minu sulest, kuid mis iseloomustab sagedast käitumist.
„Umbes aastase lapse ema on juba mõnda aega korralikult välja magamata. Ta vajaks und, kuid laps ärkab öösiti ning tõuseb hommikul vara ja nii 7 päeva nädalas juba mitu kuud. Naine ei räägi oma vajadusest välja magada mehega (tegelikult püüab ta seda üldse ignoreerida), vaid püüab iga öö hästi kiiresti lapse juurde joosta, kui see nutma hakkab – muidu mees ärkab ja tal on järgmisel päeval tööl raske olla. Nädalavahetustel on vaja mehel ju välja magada, tal on raske töönädal seljataga - jälle jätab naine palumata, et mees hommikul tal magada laseks. Naist valdab tugev stress ning esimesteks ilminguteks on vihapursked nii lapse kui ka mehe suunas. Mees püüab alguses mõistev olla, toob naisele isegi lilli ja püüab mitte jalgu jääda, olles rohkem trennis. Naisele hakkab nüüd tunduma, et mees ei hooli temast enam üldse ja võib-olla on tal üldse keegi teine, sest varem ta ju lilli ei toonud ja oli rohkem kodus. Endiselt ei räägi ta mehele, mida ta vajab ning tülid aina süvenevad. Nüüd muutub laps ka juba närviliseks, sest ema on närviline ja karjub sageli isa peale. Emal ilmnevad esimesed haigusnähud. Tal on sagedased migreenihood ja ta ei suuda lapse eest normaalselt hoolitseda. Lapsel tekivad kõrvapõletikud. …“

Ma võiks veel selle looga jätkata, kuid siit tuleb juba minu arvates väga selgelt välja, et see ei ole egoism, kui paluda kasvõi korra nädalas, et mees laseks sul välja magada. Mitte midagi ei juhtu lapsega kui ta saab rinnapiima hiljem ja peab leppima püree või piimaasendajaga. Sa ei ole siis ei halb ema ega halb abikaasa, vastupidi, sa jaksaksid jälle olla armastav kaaslane. Sa ei oleks halvas mõttes egoistlik, vastupidi, sa mõtleksid enda vajadustele ja nii oleks parem ema ja abikaasa oma pereliikmetele. Nii oleks tegelikult ka teiste vajadused palju rohkem rahuldatud, läbi armastuse.

Lisan siia juurde nimekirja tunnetest, mida tunneme, kui meie vajadused on rahuldatud või kui ei ole. Siit nimekirjast leiad ka peamised vajadused. Vaata siit

Kuidas on lood sinuga?