Eesti English

Holistiline teraapia

     
 
  LIITU
UUDISKIRJAGA

 


Elu kiirteel

Istun Kuala Lumpuri lennujaamas, olen nii väsinud, vihane ja olgem ausad - piinlik on ka. Nähvasin just oma kolleegile ilma mingi põhjuseta üsna sapiselt, see ei ole just minu moodi. Olen tagasiteel 10-päevaselt Aasia reisilt. Ma ei ole varem Aasias käinud ja seetõttu on kõik väga uus ning põnev. Oleme 10 päeva jooksul läbi käinud 4 riiki, oleme kihutanud ühest sihtkohast teise ning ahminud endasse tohutul hulgal vaatamisväärsusi ja teistsugust kultuuri. Nüüd on mul lennukit oodates aega ja ma praen enda mõtetes, kuni äkki jõuab minuni väga sügav arusaam, mis just juhtus ja miks ma tegelikult juba mitu päeva tujust ära olen.

See reis on otsekui miniversioon minu viimaste aastate elust. Ma teen tööd, mida ma armastan, nii teraapia, koolitamine kui ka personalijuhtimine on tööd, millest olen alati unistanud. Mul on fantastiline pere, suurepärased sõbrad ja ilus kodu, kuid mul ei ole aega seda nautida. Kael kange, stress kummitab, nii torman ma ühest projektist teise, ühe tegevuse juurest teise juurde. Mul ei ole aega tundma õppida oma kolleege ega pikemalt järele mõelda, kas teen ikka õigeid asju. Lapsed kasvavad, aastaajad vahetuvad mu aias, ma nendin fakti, et see toimub, kuid ma justkui ei osaleks selles päriselt. Ma kurdan oma kaalu üle, kuid mul ei ole aega märgata, mida ma söön, kui palju ma söön ja mis maitsega see toit tegelikult on. Teen endale hommikusöögiks 2 imemaitsvat võileiba, kuid avastan viimase ampsu juures, et olen leivad nii ära söönud, et ei märganudki. Ka trenni jaoks ei ole jaksu, motivatsiooni ega loomulikult ka aega.

Ma lihtsalt kihutan läbi elu.

Kas oled märganud, et kui kohtad tuttavat ning küsid, kuidas tal läheb, siis tuleb pea alati vastus „Ah, ära küsi, nii kiire on.“ Muidugi noogutad sa kaasa, sest sa tead täpselt, mida ta tunneb. Meil kõigil on kiire, sest oleme asjalikud ja edukad inimesed. Edu on hakanud võrduma kiirusega. Kuidagi piinlik oleks isegi öelda, et sul on aega, sul ei olegi kiire, vaid sa lihtsalt oled ning teed asju, mis sulle meeldivad.  

Miks kohtab siis ikkagi nii palju tublisid ja edukaid inimesi, kes pole oma eluga rahul, nad pole tasakaalus ning tervis annab tunda. Miks võetakse järjest rohkem sabatiaastat, miks vahetab järjest rohkem keskeale lähenevaid inimesi oma karjääri? Me oleme rahulolematud ja tasakaalust väljas, sest meil ei ole aega tunda elu maitset, kõike seda, mida elu meile pakkuda võib.

Me oleme valinud kiiruse.

Kas sa suudad vabal päeval lihtsalt niisama diivanil oleleda ja aknast loodust vaadata või lugeda mingit mõttetut, kuid samas põnevat ilukirjanduslikku raamatut? Mina juba suudan, juba mitu minutit, enne kui süütunne mind diivanilt püsti ajab :). On tunne nagu varastaksin aega, kui tegelen millegi esmapilgul kasutuga, näiteks puhkamisega. Miks see on nii, et me peame kogu aeg midagi asjalikku tegema? Miks me ei või vahel lihtsalt nautida midagi, mis ei ole kasulik? Olen nii enda põhjal, oma kliente ja tuttavaid jälgides, aru saanud, et seal taga on sageli nö tubliduse sündroom, perfektsionism, hirm puuduse ees kui ka erinevad uskumused ja harjumused, mida oleme oma kodunt kaasa saanud.  
Võta natuke aega enda jaoks ja mõtle nendele küsimustele:
  • Miks ma tegelikult oma kalendri nii tihedalt täis planeerin, miks mul tegelikult seda kiirust vaja on?
  • Mis minu sees siis toimub, kui mul ei ole kiire? Mis mõtted ja tunded mind siis valdavad?
  • Mille eest ma põgenen selle kiiruse taha peites? Mida ma kardan? Mida ma väldin?
  • Mida ma tegelikult teha tahan? Milleks mul täna aega ei jätku?
  • Mida ma teeksin, kui võidaksin lotoga miljoni? Kas ma jätkaksin samasuguse tempoga?
  • Kui ma valiksin töölt ära tulemise, siis kuidas ma ennast tunneksin? Kellena ma ennast tutvustaksin?
  • Kas ma oleksin sama väärtuslik, kui ma kaotaks oma tänase töökoha?
Võibolla sa näed kohe selgelt vastuseid, võibolla sa näed, kuid ei taha tunnistada, võibolla tekitavad need küsimused sinus lihtsalt ebamugavust. Kui nendele küsimustele vastamine tekitab sinus ebamugavust või ärevust, siis tasub tõenäoliselt sügavamale vaadata.

Meid mõjutab tugevalt ka keskkond, milles oleme ülesse kasvanud, üldised uskumused ja mõtteviisid. Vaata, kas tuleb tuttav ette:
  • Enne töö ja pärast lõbu!
  • Vara üles, hilja voodi, nii see rikkus majja toodi!
  • Tee tööd, siis tuleb ka armastus!
  • Homseks hoia leiba, aga mitte tööd!

Kas mul ikka on nii palju vaja jõuda? Tulles tagasi reisimise juurde, siis olen käinud viimased 8 aastat iga kevad Kreetal. Paljud mu tuttavad imestavad, et miks sa küll kogu aeg ühes kohas käid, ise töötad veel reisibüroos. Jah, ma olen seal nii palju käinud, kuid see saar tõesti meeldib mulle ja mis kõige tähtsam seal ei ole mul kunagi kiire. Seal aeg justkui seisab, mul on kogu maailma aeg, et nautida kõike seda, mida see fantastiline saar mulle pakub. See on olnud pikalt mu aasta oodatuim aeg. Kuid, miks ma pean selleks reisima pea 4000 kilomeetri kaugusele ja ootama terve aasta. Teenida raha, et minna reisile, sest seal saan 7 päeva ja kui eriti hästi läheb siis lausa 10 päeva või 2 nädalat nautida rahulikku elu :). Kuid järgmised 350-355 päeva?

See tunne, mille järgi lähen, on tegelikult olemas ka siin, mu oma kodus. Tean, sest sellel aastal proovisin järgi :). Selle aasta alguses tegin otsuse, et nii enam edasi ei saa, ma ei taha enam kogu aeg kiirteel kihutada.  See oli esimene aasta, kui nägin kevadet oma aias, tõeliselt nägin, iga taime tärkamist, iga väikest muutust oma aias. Ma isegi ei teadnud, kui palju see võib hingele pakkuda.

Olen märganud, et aeg on tegelikult suhteline mõiste, olen aru saanud, et seda kiirust ei ole päriselt olemas, see on mõtteviis. Mulle on antud keskmisest rohkem energiat ja ma võiksin teha palju rohkem tööd, seda võiks lõputult teha, kuid see ei lõppekski, enne lõppeb tervis. Täna olen juba tänulik oma kehale, mis hakkas regulaarsete õlapingete ja peavaludega mulle punast tuld näitama. Kui tegin aasta alguses otsuse, et hakkan elama rahulikumat elu, et mul pole enam kiire, siis hakkas aeg minuga kaasa mängima.

Kuni elasin hirmus, et mul on kiire ja ma ei jõua, siis nii oligi ning mu elus oli nii palju stressi tänu olukordadele, mida ma muuta ei saanud. Võta või see, kuidas otsustad suhtuda liiklusummikusse, millesse kõige kiiremal hetkel satud. Sa võid olla maruvihane, kuid kohale jõuad ikka samal ajal, kuid enesetunne võib tänu sinu erinevatele otsustele olla väga erinev.

Seni kuni keskendusin vabandustele, miks ma ei saa endale rahulikumat elu lubada, ma ka ei saanud. Olen juba mitu aastat mänginud mõttega võtta omale väiksem koormus põhitöökohas, kuid see tundus täiesti võimatu. Tööd oli nii palju ja loobuda mingist osast palgast tundus samuti koletu väljavaade, tegelikult ei juhtunud midagi hullu, isegi siis kui võtsin alguses planeeritust väiksema koormuse. Kohe, kui keskendusin võimalustele hakkasid ka võimalused iseenesest tulema ja ma hakkasin neid märkama.  

Kõige kummalisem on see, et mul on tunne, et ma teen tegelikult sama palju ära, kui varem. Kuidas, ma täpselt ei tea. Tõenäoliselt  on siin suur osa sellel, et keskendun nüüd olulisematele tegevustele. Ma püüan teha vaid neid asju, mida ma tõeliselt naudin ja nii hakkavad asjad palju paremini sujuma. Enam ei ole seda pidevat vastuseisu ja võitlust, mis varem mu elus oli, asjad õnnestuvad lihtsamalt ning mul kulub vähem energiat. Olen märganud ka seda, et kui ma mõtlen, et mul on kiire, siis mu loovus takerdub. Kui ma tean, et mul on lõputult aega, siis loovus justkui avaneb ja ma jõuan nii kiiresti asjad ära tehtud. Mõtted justkui voolavad mulle kuskilt pähe.

Ega aeglus iseenesest ei olegi tegelikult eesmärk. Eesmärk on elada vastavalt oma elurütmidele, neid kuulata ja neid järgida, elada oma keha ja universumiga kooskõlas. On päevi, kui ongi hea olla selles kiiruse-karusellis ja teha ühe päeva jooksul rohkem, kui tavaliselt nädalaga, kuid siis on jälle vaja neid hetki, kus sa lihtsalt oled. Päevi, kui sa teed kõike nagu aeg-luubis ja ei tunne mingit süümepiina sellest, et asjad justkui veniksid (sinu harjumuspärase tempo valguses). Lihtsalt kuulata, mida su keha ütleb, mida ta täna tahab, kas täna on laisklemise päev või tegude päev. Nüüd ütled sa, et hallo, mul on kalender mitu kuud ette planeeritud ja see kõik kõlab nagu muinasjutt. Ma tean seda, mul oli ka, on mingil määral siiani. Loomulikult ei saa me tänapäeva maailmas 100% valida oma tegemisi ja päeva tempot, vähemalt lühikeses perspektiivis. Meil on palju kohustusi ja sidemeid, mis eeldavad aega, et nendest lahti harutada ja hakata elama teises tempos ning rohkem oma valikutes.

Kõigil meist on oma võtmeteemad selles elus. Minu üks teemadest on kindlasti kiirus. Ikka ja jälle leian ma ennast uuesti kihutamas täiel kiirusel elu kiirteel, nii kerge on vanadesse mustritesse tagasi kukkuda. Jah ma jõuan tõesti palju, kuid väga palju jääb ka niimoodi märkamata, palju olulist ja tegelikult väärtuslikku. Ikka kipub kalendrisse tekkima liiga palju kirjeid, ikka saan alles siis söödava toidu maitsest aru, kui suhu läheb viimane kugistatud amps. Kuid nüüd ma märkan seda ja ma oskan ennast juba pidurdada. Tasakesi hakkab mulle tunduma, et ma oskan voolata ja elu nautida. Ja see on seda väärt. Vaikselt beebisammudega tuleb mu ellu tagasi maitse ja värv ja saan jälle aru, kui mõnus on elada, kui fantastilises maailmas me tegelikult elame.