Eesti English

Holistiline teraapia

     
 
  LIITU
UUDISKIRJAGA

 


Facebooki jutud

Enda üle tähtsustamisest
Kas sul on ka komme ennast üle tähtsustada? Minul küll on. Et, mida ma sellega ometi mõtlen? Näiteks, kaldun ma vahel arvama, et justkui tervele maailmale läheb korda minu uus korts, jõuludega kogutud 4 ülekilo või natuke viltune esihammas. Mul on tunne, et kõigi pilgud on just minul, et kõik mõtlevad just minu vigadest. Loe edasi siit


Lepin või annan alla?
Mul on viimastel nädalatel olnud mitmeid vestlusi teemal, kas on õige leppida sellega, mis on või mitte. Minu arvates on. Miks ma nii arvan? Ma arvan, et seni kuni me ei lepi sellega, mis meie elus on, seni me võitleme sellega. Igale jõule mõjub aga vastujõud. Kui me läheme millelegi peale võitluse energiaga on vastujõud ju samasugune jõuline ja mul tuleb palju rohkem energiat kulutada. Loe edasi siit


Perfektsionismi 2 külge

Eelmine nädal pani mind mõtisklema perfektsionismi üle. Perfektsionismi on kahte sorti, on positiivne ja negatiivne perfektsionism. Neid kahte eristab õhkõrn vahe, kuid samas ülioluline vahe. Kui negatiivset perfektsionismi juhib minu arvates mittepiisavuse tunne, siis positiivset hoopis oma potentsiaali selge teadvustamine ning tunnustamine. Loe edasi siit

 

Meie taju trikid
Olen viimastel nädalatel rääkinud mitmetel koolitustel tajust. See on lõputu ja samas üüratult põnev teema. See, kuidas me ennast ja maailma enda ümber tajume, defineerib selle, kuidas me oma elu hindame. See paneb meid tundma, kas õnnetu või vastupidi õnnelikuna.
Mind hämmastab, kuidas taju võib meid niimoodi lollitada, et meil pole õrna aimugi, et oleme reaalsuse kaugele seljataha jätnud. Ma ei räägi siinkohal mingitest patoloogiatest ja hallutsinatsioonidest. Loe edasi siit


Väärin parimat!?

Me võime küll öelda, et väärime enamat, väärime parimat, kuid kas me seda ka tegelikult usume, päris sügaval sisimas? Seda näitavad meie otsused, seda näitavad meie teod, mis on meie otsuste tagajärjed.

Me küll ütleme, et me oleme väärt parimat töökohta, kuid võtame vastu esimese pakkumise, mis tuleb. Me küll ütleme, et oleme väärt parimat kohtlemist, kuid laseme elukaaslasel endale korduvalt halvasti öelda või endaga kehvasti käituda. Loe edasi siit

 

Kui puudub info...
Ootasime laupäeval lennujaamas oma kohvreid ja vaatasime, kuidas meie pagasikonveieril sõitsid ringi Dublinist tulnud kohvrid, kuid keegi ei võtnud neid. Oma lennult tulles olime me näinud Ryanairi lennuki kõrval tuletõrje autot. Nüüd neid kohvreid vaadates hakkasid minu ja mu tütre peas erinevad stsenaariumid üles kerkima, mida me omavahel elavalt arutasime. Kui meil puudub info, siis me hakkame asju välja mõtlema. Loe edasi siit


Idiotismi valem suhetes
Kuulen ennast järjekordselt tütrele ütlemas:
„Ma olen sulle täna juba 10 korda öelnud, et tee oma tuba korda. Miks see peab alati nii vaevarikas protsess olema?!“
Kui seda lauset nüüd kirjapildis vaadata, siis saan küll aru, et tööl oleks ma ammu juba selle protsessi kahtluse alla seadnud ja hakanud uusi viise otsima, kuidas soovitud tulemuseni jõuda. Loe edasi siit



Mis juhtuks, kui pööraks fookuse oma tugevustele?

Mis oleks, kui alustaksid seda nädalat natuke teisiti?

Mis oleks, kui sa võtaksid ja paneksid nädala alustuseks kirja oma tugevused? 10 sinu kõige olulisemat tugevust. Nii nagu nad tulevad, ei ole vahet, kas need on seotud su töö, kodu või hobidega. 10 asja milles oled tugev. Loe edasi siit


Kas enesehaletsus ikka on halb?
Mul keerles viimastel nädalatel peas mõte, et me ajame segamini kaastunde ja haletsuse. Kui keegi püüab sulle toeks olla ja näidata üles kaastunnet tõmbume me sageli kaitsesse. 
„Ma ei vaja su haletsust! Ma saan hakkama!“ Loe edasi siit


Alateadvuse mustkunst
Sattusin suve alguses mustkunstniku esinemist vaatama. Sa tead, et ta lollitab sinuga aga sa ei saa aru, kuidas ta seda teeb. Mul õnnestus ühe triki puhul isegi lavale sattuda. Sa näed, mida ta teeb, ta teeb seda sõna otseses mõttes sinu nina all aga sa ei saa aru, mismoodi ta seda teeb. Ühe sekundiga oli ta täiesti kinnise metallrõnga kinnitanud minu kinnise kaelaketi otsa ja ma olin tal lõa otsas. Loe edasi siit

Igas lõpus peitub surma energia
Istun oma katusealusel terrassil ja joon hommikukohvi. See on koht kuhu poen hommikutel, kui on jahe või sajab. Rüüpan vaikselt kohvi ja kuulan, kuidas metstuvi naabri hoovis oma suvelõpu kuugutamist esitab. Mind valdab mingi kummaline tunne. See tunne on tuttav. See tunne tuleb iga august. Midagi hakkab lõppema ja samas on uue ootus. Minu jaoks on see ainuke aastaaja lõpp, mida ma üldse minna lasta ei tahaks. Loe edasi siit


Meie ümber on nii palju kaklemist
Meie ümber on nii palju kaklemist, võitlust ja mahategemist. Vahel tunnen, et see teeb lausa haiget. Ma tean, et ei tohiks lasta sellel ennast mõjutada, kuid vahest ikka lasen. 
Meil on pidev vajadus vastanduda ja hinnanguid anda. Nii tähtis on, et meie arvamus jääks peale, et meil oleks õigus. See justkui teeb meid paremaks. Loe edasi siit


Elu algab sealt, kus lõppeb sinu mugavustsoon

„Elu hakkab sealt, kust lõppeb sinu mugavusstsoon.“

Mu armas füsioterapeut lasi mul täna seansi lõpus võtta purgist sõnumi. No nagu, oli see justkui rusikas silmaauku.

Olingi selle mugavusstoonist väljaastumise õppetunni tõttu tagasi sinna sattunud. Just ausalt kõik talle üles ka tunnistanud... Loe edasi siit



Paanikanupp sinu peas
Hommikul ülemise korruse aknast välja vaadates, märkasin, et meie heki taga on mingi mees. Hekk on nii kõrge, et nägin vaid tema peanuppu. Peanupp liikus imelikult, justkui üritaks heki vahelt piiluda meie ja naabri aeda. Naabreid polnud kodus ja meil polnud autosid õuel. Minu peas käivitus alarm. Loe edasi siit

Tänulikkus
Jõin täna hommikul aias kohvi ja mind valdas selline äärmiselt mõnus tunne - tänutunne. Tänust kirjutamine on mul juba mõnda aega mõttes ja nüüd ta siis minu seest välja tuligi. Kasuperes elades puutusin esimest korda kokku luteri kirikuga. Ja kuigi minust kristlast ei saanud, siis võtsin sealt enda jaoks kaasa igaõhtuse tänu- ja palverituaali. Aja jooksul on see rituaal muutunud, täienenud ja kandnud minu jaoks erinevat tähendust. Loe edasi siit


Kes on roolis?
"Elu ei toimu sinuga vaid läbi sinu." Olen seda väljendit viimasel ajal päris mitme erineva inimese suust kuulnud ja see kõnetas mind. 
Kui sa pildistaksid oma viimaste kuude-nädalate toimetamised ühe pildi peale, siis näeksid ülevaatlikult, millised on su elu tänased prioriteedid. Millele sul kulub täna kõige rohkem aega? Millised on need tegevused, need inimesed, kes saavad kõige rohkem sinu aega? Loe edasi siit


Kes kirjutab sinu elu loo 2
Viimane kord kirjutasin lugudest, oma elu lugudest. Nüüd tuleb järjelugu :). Me teeme lugusid sageli mineviku põhjal aga me loome lugusid ka oma tulevikust. Me kas lubame nendes lugudes endal unistada või loome hoopis tulevikust hirmuäratavaid lugusid. Mõned meist ei julgegi oma tulevikust lugusid teha, kartes seda ära sõnuda või uskudes, et kõik on nii kui nii saatuse poolt määratud. Üldiselt on meie kultuur unistamist pärssiv. Sellest pajatavad nii vanasõnad kui ka rahvalood ja ebausk. Loe edasi siit


Kes kirjutab sinu elu loo
Meil kõigil on oma elu lood, lood mida me räägime endast ikka ja jälle. Reeglina me isegi ei märka seda et me oleme loonud lugusid oma elust. Justkui peatükke oma eluloost. Need lood on kujunenud ajapikku. Nendesse lugudesse on aga sisse kirjutatud palju rohkem, kui lihtsalt sinu elu sündmused. Sinna on sisse kirjutatud sinu väärtused, suhtumised ja maailmapilt ning veel palju muud. Loe edasi siit


Kes vastutab sinu õnne eest?
Jäin mõttesse vastutuse ja õnne teemal. Näen kogu aeg, kuidas inimesed võtavad vastutuse teiste tunnete eest. Miks me seda teeme? Sest me tahame teiste tundeid säästa – me tahame, et nad oleksid õnnelikud. Kui me võtame vastutuse teiste eest, siis paraku ei jätku meid enam iseendale. Me hakkame otsuseid tegema enda vajaduste arvelt, meie enda õnn jääb vastutajata. Loe edasi siit

 

Põrgusse või põrgust

Vaatasin hiljuti "Luciferi", see on selline naljakas ja natuke naiivne krimisari. Mulle meeldis viimases osas põrgu käsitlus. Põrgus jääd sa kinni sellesse olukorda oma elus, kus sul on kinni mingid nö negatiivsed tunded – viha, süütunne, kahetsus, kättemaks jne. Sa pead seda uuesti ja uuesti läbi elama ega saa sellest välja. Ma ei usu klassikalisesse põrgusse minemisse. Ma usun, et me loome selle põrgu endale juba siin, olles elus. Loe edasi siit

 

Uudishimu ülistuseks
Uudishimu pidi kassi tapma. No võib-olla mõne kunagi tõesti tappis, kuid pigem hoiab see kassi erksana, arendab teda ja tal on lõbus. Iga kord kui näen, et meie Täps on oma pea jälle kuhugi toppinud või kougib käpaga kuskilt midagi – sa lihtsalt tajud, kui elus ta on. Iga ta ihurakk. Tal on nii põnev. Ta elab täiega. Ma mäletan lapsepõlvest, et mulle öeldi üsna sageli - ära ole nii uudishimulik, jääd ruttu vanaks. Loe edasi siit


Miks? Kuidas? Ehk küsimuste olulisusest

Kui sa oled varem mu postitusi lugenud, siis oled kindlasti märganud, et armastan ka oma postituste sisse ja eriti lõppu panna küsimusi.Ma ei paku sulle reeglina nimekirja tegevustest, mida pead tegema, et saavutada ühte või teist asja. See nimekiri oleks minu nimekiri või kellegi teise oma keda ma vahendan. Mina usun, et kui me lõpetame küsimuste küsimise, siis toimub stagnatsioon. Loe edasi siit


Eakohane käitumine

Viimasel ajal olen palju kuulnud erinevaid eaga kaasnevaid mõtteavaldusi. Nagu ikka, kui mingi teema üles tuleb, siis olgu see juuksuris, kohvikus, tööl, teatris või puhkehetkel. Teema tahab ennast "paberile" saada. "Parim aeg oli, kui mul olid pikad juuksed. Nii hästi hoidsid ja kerge oli. Aga ma olen alati teadnud, et vanainimesel ei tohi olla pikad juuksed olla, sellepärast on mul aastaid poisipea." Loe edasi siit


Loobuda või mitte
Kui sageli me loobume millestki, kui meile tundub ühel või teisel põhjusel, et me ei küündi ihaldatuni? Me peatume ja lihtsalt loobume.
Minuga juhtus eile peaaegu nii, kui üritasin natuke mission in possible stiilis rongile jõudmist. Hakkasin kiirustades Tondi jaama poole minema kui aega oli 5 minutit, kuid vahemaa tundus rohkem nagu 8 minutit. Loe edasi siit


Juurtega või juurteta

Mis tunne on olla juurteta? Sügaval on ikkagi hirm, hirm, et esimene suurem tuul su ümber lükkab või lausa minema viib. Kuna sul puuduvad inimesed, kes sind tingimusteta ja igasugusest asendist armastavad, siis püüad sa natuke rohkem pingutada, et kuuluda kuskile. Nii juhtus minuga. Ma arvan, et ka klammerdumine suhetes tulenes just sellest, et mul puudusid juured ja ma otsisin kinnituspinda. Mõni jälle ei julgegi kinnituda, see tundub liiga hirmutav. Mõni loobub täiesti ega püüagi pingutada. Loe edasi siit


Aeg pole kohustus, vaid rõõm

Istusin hiljuti oma väiksema tütrega kohvikus ja mulle jäi silma see sama silt, mis on pildina jutul kaasas. Ainult, et ma nägin alguses valesti, ma nägin, et seal oli: „Aeg pole kohustus, vaid rõõm.“ See lause pani mind mõtlema, kasvõi juba seetõttu, et see tundus liiga sügav ühe kaupluse seina kohta. Loe edasi siit
 

Kus on sinu fookus?
Olen järjest rohkem märganud, et inimestel on lihtsam nimetada oma hirme, seda mille pärast nad muretsevad, mis neid ärevaks teeb, kui seda millest nad unistavad, mis on nende kirg ning mis neid rõõmsaks teeb, mis on nende anded ja tugevused. Loe edasi siit

Millal sa viimati rõõmust keksisid?
Panen ühte koolitust kokku ja mõtisklen juba teist päeva selle üle, kuidas me oma emotsioone väljendame või siis õigemini vaos hoiame. Olen varemgi kirjutanud negatiivsetest emotsioonidest, kuid tegelikult teeme me ju sama ka positiivsete emotsioonidega. Loe edasi siit

Millal sa viimati aitasid võõral naeratuse üles leida?

Tulin just oma tavapäraselt kõnniringilt. Tee oli väga libe ja kohati oli raske püsti jääda. Aga teate mulle meeldib nendel päevadel jalutamas käia. Miks? Sest sellel ajal unustavad, muidu endasse tõmbunud eestlased ennast ära ja hakkavad kõnniringil üksteisega suhtlema. Koos on ikka kergem raskustega toime tulla. Loe edasi siit


Puuduse energia
Ma kahtlustan, et jõuluaeg on aeg, mil enamus inimesi mõtleb palju rohkem raha peale kui tavaliselt. Me hakkame tunnetama selle olemasolu või puudumist, sest kingikotid ootavad täitmist ja jõululaud katmist. See on aeg, kus me puutume tihedalt kokku oma külluse ja puudusega seonduvate uskumustega. Need sügaval alateadvuses peituvad uskumused hakkavad meie tujusid kujundama, tekitades meis kas rahulolu tunde, et saame teha toredaid kinke või näiteks hoopis ärevuse, sest kinkidele kulub nii palju raha. Loe edasi siit


Aasta audit
Aastalõpp hiilib vaikselt lähemale ja minu jaoks tähendab see, et on aeg hakata aastat kokku võtma. Kas ta oli kerge või raske, põnev või keeruline, väsitav või huvitav. See on tegelikult mu enda otsustada, kuidas ma sellesse kõigesse suhtun, mis minuga sellel aastal toimunud on. Loe edasi siit

Sõprus oma kehaga vol 2
Meile tundub täiesti normaalne, et me iga päev mõtetes enda kohta halbu asju ütleme. 
- „Ma olen nii paks!“
- „Mul on nii jubedad kortsud!“
- „Teised kõik jaksavad jooksmas käia aga mina…!“
- „Mul on nii õhukesed juuksed ja nad hoiavad alati nii pahasti!“
Jne, jne
Loe edasi siit


Sõprus oma kehaga
Käisin hiljuti tantsumeditatsioonis ja mind tabas seal mitu olulist avastust enda kohta. Eellugu algas tegelikult juba hommikul, kui käisin oma füsioterapeudi juures. Agnes tuli eelmise kliendiga kabinetist välja ja ütles kliendile kuldsed sõnad: „Sa võid kõike teha, kõike, mis ei tee sulle haiget!“. Loe edasi siit


Kiitmine

Viimasel ajal on kiitmise ja komplimentide tegemise teema mind kummitama hakanud. Ei möödu õpituba või koolitust, kui see teema üles ei tuleks. Näen ja kuulen, et me ei oska kiita ja komplimente teha, kuid veel raskem on nende vastu võtmine. Miks meil on nii raske naeratada ja öelda lihtsalt „Aitäh!“ Loe edasi siit

 

Hirmule vastu astumise päev

Mu 6-aastane tütar on siiani eiranud kõiki meie püüdlusi teda ilma abivahenditeta ujumist proovima saada. Olime eelmisel nädalal suurema seltskonnaga Türgis puhkamas. Teised samaealised juba ujusid ja neid kiideti pidevalt. Viimasel päeval hakkas see ka vist meie tüdrukule mõju avaldama. Ta otsustas proovida ning tegelikult õppis ta väga ruttu vee peal püsima. Peale eduelamust oli lapse kommentaar selline: „Ma kartsin ujumist, sest mulle tundus, et olen ju nii raske, et vee peal püsida. Tegelikult on see nii lihtne.“ Loe edasi siit


Ämber

Ma sain sellel nädalal hakkama vist suurima ämbriga oma tööalases toimetamises. Ma ajasin õpitoa kuupäevad segi ja see selgus 10 minutit enne õpitoa algust, kui oli juba liiga hilja midagi teha. Mäletan vaid lapsepõlvest ühte tobedat seika, kui mul sama piinlik oli. Loe edasi siit

Pingutuse nupp
Suve jooksul tekkis juba selline petlik tunne, et olen oma regulaarse tagavarapatarei kasutamise lõpetanud ja minu pingutusnupp on tolmukorra all. Viimastel nädalatel on aga see teema taas päevakorda kerkinud, sest hooaeg hakkas pihta ja töötempo järjest tõuseb. Loe edasi siit