Eesti English

Holistiline teraapia

     
 
  LIITU
UUDISKIRJAGA

 


Peab, tahan, vajan ...

Tööpäev hakkab lõppema, kuid sa tead, et pead täna kauemaks tööle jääma, sest mõned kiired asjad ootavad tegemist. Varsti tunned, et tahad midagi magusat näiteks šokolaadi, mis ootab sind alumises lauasahtlis. See tahtmine on täiesti loomulik reaktsioon stressile ning ületöötamisele. See, mida sa tegelikult sellel hetkel vajad, on hoopis puhkus, aeg endale, lihtsalt olemine.
 
Paratamatus või valik?
Meie elud on nii tihedalt täis tegevusi, mida me peame tegema, et unustame seejuures ära oma tahtmised ja mis kõige tähtsam -  meie tegelikud vajadused. Me justkui kaome kõikide argitoimetuste ja kohustuste sekka ära ning nii tekib meie ellu paratamatuse tunne. „Enne töö ja pärast lõbu.“, ütleb tuntud vanasõna. Oma töös näen, kui tihti on see vallutanud kogu inimese elu. Väga paljud meist on uppunud „peab“-tsooni, olgu see seotud töö või perega. Tervisele, hingele ja hobidele ei jätku lihtsalt aega, me ei näe selleks mingit võimalustki. Võib-olla kunagi, kui lapsed on suured või töö on tehtud. Kuid selleks ajaks oleme ennast täiesti ära kurnanud ja meie tervis on nii kehv, et me ei jaksa enam midagi oma eluga ette võtta.

Väga paljud meist elavad piiratud elu mitte seetõttu, et on selleks sunnitud, vaid me arvame, et oleme selleks sunnitud. Me unustame justkui ära, et tegelikult on meil vaba valik oma elu kujundada. Kohustused tekivad meie ellu vaikselt, me ei märkagi, kuidas nad ühel hetkel üle pea on kasvanud. Ja kui me seda siis lõpuks märkame, siis ongi elu muutvaid otsuseid raske vastu võtta ja alguses ka raske ellu viia, kuid see tasub ennast alati ära.  Hirm muutuste ees on see, mis meid sageli pidurdab. Kardame haiget saada. Tegelikkuses on hirm valu ees alati suurem, kui see valu mis muutustega tegelikult kaasneb. Kas mäletad, kuidas sa lapsepõlves mitu päeva hirmus elasid, kui teadsid, et pead arsti juurde minema süsti saama või näpust verd andma? Tegelikult oli see vaid hetkeline torge ja kõik oligi möödas. Kuid sina suutsid mitmeks päevaks oma elu hirmuga täita. Nii täidame me vahel aastateks oma elu mingi hirmuga.  

Keha hakkab meiega rääkima
Kui teeme pidevalt asju, mida me ei taha teha tekivad tavaliselt pinged meie õlapiirkonnas. Õlad on meie tegutsemiskeskuses. Õlgadest voolab aktiivne ning loov energia kätesse ja väljendub loominguna. Õlad tõmbuvad pingesse, kui teeme nö valesid asju, kui me ei väljenda seda, mida me tegelikult tahame ja vajame, kui teeme seda, mida tegelikult ei taha teha. Loomulikult tekivad pinged ka sellest, kui me tunneme, et meil on liiga palju teha. See tunne tekib meil tavaliselt just siis, kui teeme asju, mida peame tegema. Kui teeme asju, mida naudime, siis reeglina ülekoormuse tunnet ei teki. Võib tekkida siis, kui meile tundub, et teeme meeldivaid asju oma kohustuste arvelt ja kui tunneme seetõttu süümepiinu. See, kui meie õlad on pinges takistab omakorda meie energia ja tunnete voolu ehk meil tekibki tervisest lähtuv vabandus oma vajadusteste ignoreerimiseks. Meil lihtsalt ei jagu selleks energiat. See kui oleme lõksus enda vajaduste ja teiste nõudmiste vahel (peab-tsoon) väljendub sageli ka selja keskosa probleemides. See näitab selgelt, et sul oleks vaja oma vajadusi selgemalt väljendada, nendest teada anda.
 
Tagavara-patareidel elamine
Kui elame alatasa „peab“-tsoonis, võtab see meilt rohkem energiat ning me kurname ennast ära, sest töötame liiga palju tagavara-energia pealt. Hiina meditsiinis nimetatakse seda pärilikuks essentsiks, mille saame sünnihetkel kaasa ja mida juurde ei tule. Me ei anna endale aega taastumiseks ja meie elus ei ole meeldivaid asju, mis annaksid vajalikku lisaenergiat. Kurname tasakesi, kuid järjepidevalt oma organismi ja imestame sealjuures, miks me ei jaksa õhtul diivanilt tõusta trenni minekuks või miks meid talvel mitu korda külmetushaigus tabab.

Mingi perioodi on tore ja vahel ka vajalik, kui sa pühendud karjäärile 24/7. Kuid kui kauaks? Reeglina hakkab meie keha endast esimest korda märku andma, kui oleme 30, selgemalt hakkame oma elustiili keha peal tundma, kui ületame 40 piiri. Kas on mõtet see aeg ära oodata või oleks targem täna ja kohe midagi ette võtta? Minu mentor Aivar Haller armastas ikka öelda, et esmalt me töötame, et teenida tohutult raha ja seejärel kasutame me selle raha selleks, et oma tervist tagasi korda saada.

Viimase päeva valguses
Lihtne on mõelda, et täna teen need asjad ära, mis peab, küll ma varsti jõuan sinna, kus on minu soovid ja vajadused. Kuid harjumustel on suur jõud ja nii kulgedki läbi elu, elades „peab“-tsoonis.
Kui sa kujutad ette oma elu viimast päeva, kas sa soovid siis tagasi vaadates tõdeda, et su elu oli täis kõigest „peab“-tegevusi?
Kas sinu enda soovid ja vajadused peavad jääma järgmiseks korraks?
Mida sa teeksid täna oma elus teisiti, kui teaksid, et homme on sinu elu viimane päev?

Vähi-patsientide puhul on oluliseks ühiseks nimetajaks, teiste vajaduste enda omadest ettepoole tõstmine. Kas see ei pane mõtlema, et oleks aeg ka enda vajadustele hakata rohkem tähelepanu pöörama. Tühjast klaasist ei saa teisele inimesele juua anda.

Mida teha?
Jälgi ennast kasvõi ainult mõne päeva jooksul, mitu korda ja mille kohta sa ütled „pean“?
Millise tegevuse juures mõtled, et tegelikult teeksid praegu midagi muud?

Budistlik õpetaja Stephen Levine ütleb, et põrgu on see, kui sa tahad olla kuskil mujal, kui seal kus parajasti oled. Sa oled oma igapäevaste mõtete, sõnade, tegude ja otsustega sillutanud tee siia, kus sa hetkel olla ei taha, sa oled ise loonud oma enda väikese põrgu.

Olles seda teadvustanud, kas ei teki sul soovi siis sellest olukorrast välja tulla?

Samm haaval hakata oma elu uuesti looma, nii et selles oleks rohkem meeldivaid inimesi ja tegevusi. See on pikk tee, et hakata oma vajadusi jälle märkama, et tunnetada oma keha tegelikke vajadusi ja olla kontaktis oma päris tunnetega. Veel kauem võib aega võtta välise keskkonna muutmine, kus sa parasjagu oled. Kõik on ju harjunud, et oled olemas 24/7, sa ei ütle kunagi „ei“ ja sa võtad vastutuse kõige ja kõigi eest.

Seisus kohustab, on tuntud ütlus. Olen nõus. Kui sa oled mingi rolli valinud, siis sellega kaasneb alati neid asju, mida peab tegema, kuigi need sulle võib-olla ei sobi. Me ei saa oma elust kunagi kõiki „peab“- tegevusi välja lülitada.

Kui sa oled valinud näiteks selle konkreetse ametikoha, selles konkreetses firmas, tuleb sul need asjad ka ära teha. Sina saad valida suhtumise sellesse ülesandesse - kas sa keskendud sellele osale, mis sulle ei meeldi või sa keskendud sellele osale tööst, mis sulle meeldib? See kumba poolt sa võimendad, see saab ka sinu igapäevasest elust võimust ja „paljuneb“. Võib-olla saad sa vaikselt seda ametikohta hakata muutma, võib-olla lausa selle firma suhtumist. Kindlasti saad sa valida selle, kas sa ikka tahad seal töötada, kas sul on vaja seal töötada või on aeg edasi liikuda. Näen liiga sageli, kuidas inimesed klammerduvad aastateks töökohtade külge, mis neile ei meeldi ja mis neile pikas perspektiivis vaid kahjulikud on.

Miks seda tehakse? Kõige tavalisem põhjus on madal enesehinnang, kuid kindlasti ka optimismi puudumine.

Täpselt sama kehtib eraelu suhete kohta. Kui sa oled abiellunud sellise inimesega ja loonud oma suhtele sellised reeglid nagu seal parasjagu on, siis on sinu valik, mida sa selle suhtega peale hakkad. 
Oled sa valmis töötama selle nimel, et pöörata suhe tagasi õigele rajale, et see muutuks taas nauditavaks?
On see veel võimalik?
Mida sa saad selleks juba täna ära teha?

Oma kogemusest võin öelda, et suhte allakäik hakkab sageli sellest, et me leiame oma partneris mingi vea ja siis hakkame seda võimendama. Mis kõige hullem, me ei hoia seda oma teada, vaid anname sellele veale energiat rääkides sellest kõigile, kes on valmis meid kuulama. Nii anname sellele veale aina jõudu juurde ja see kasvab, aina kasvab ning sellele hakkavad lisanduma uued ja uued vead. Ühel hetkel me ei märkagi enam teises inimeses muud, kui ainult vigu. Saabub aeg, kus me peame ta kõrval elama, sest meil on ühised lapsed, sest sõltume temast majanduslikult või meie peres ei ole kombeks lahutada. Kuid tegelikult tahad sa olla õnnelik ja sa vajad armastust oma ellu nagu me kõik (tunnistad sa seda või mitte :)).