Paarisuhetest

Kas paaris on õigem kui üksi? Oled sa kass või koer?
Ma olen paarisuhtes ja see sobib ning meeldib mulle.

Samas, olen aru saanud, et meie paarisuhe ei vasta siiski päris täpselt ühiskonnas üldtunnustatud kujutlustele. Jumal tänatud. See sobib meile.

Samas mõistan ma täielikult ka neid, kes valivad elada üksinda. Valivad, sest neile meeldib, mitte hirmust luua suhet.

Mul on kahju, et neid inimesi sageli süvenemata, hinnanguliselt arvustatakse:
"Ah nad kardavad pühenduda!"
"Ah sa pole lihtsalt seda õiget leidnud, küll sa siis tahad abielluda!"

Ei, kõik inimesed lihtsalt ei vaja klassikalist paarisuhet! Osade inimeste jaoks on normaalsus elada üksi. Ilma järglasteta. Vahetada partnereid. Mitte abielluda. See võib ka olla normaalsus. Peaasi, et oleme seejuures ausad enda ja teise poolega.

Minu jaoks jagunevad inimesed nö kass- või koerinimesteks. Kassinimesed vajavad rohkem vabadust, iseseisvust, omade reeglite järgi elamist, neil on raske karjas elada. Koerinimesed tunnevad ennast vastuoksa hästi karjas. Nad tahavad võimalikult palju oma paarilisega koos olla, koos teha, nad tahavad ja oskavad teisega arvestada.

Mina olen kassinimene oma loomuselt. Minu jaoks on väsitav toimida karjas. Ma armastan oma peret, kuid ma vajan keskmisest rohkem vabadust ja üksi toimetamist. Ma tunnen väga kergelt ahistatust ja piiratust. Õnneks oleme me ühesugused. Tavaliselt sobivadki ühte tüüpi inimesed.

Mulle lihtsalt tundub, et koerinimeste nägemust paarisuhtest peetakse justkui õigemaks, normaalsemaks. Oled sa näiteks mõelnud, miks ei saa naine naiseks ega mees meheks enne, kui on paarisuhtes - seni on nad vanatüdrukud ja-poisid!?

Normaalsus ei pea olema ainult filmidest nähtud romantikast nõretav "ever lasting" armastus. Kohtumine, käimine, kooselu, abielu, maja, koer, lapsed ...

Normaalsusi on erinevaid. Me lihtsalt kipume vaatama läbi oma filtri. Ja veel hullem, läbi ühiskonna filtri.

Kui me ei vasta sellele, siis tunneme halvasti, kritiseerime ennast, võrdleme ennast teiste paaridega, kadestame pealtnäha ideaalseid suhteid, seame seetõttu oma suhtele ootusi ja lõhume neid ja muudkui otsime. Otsime seda printsi valgel hobusel, sellist suhet, mis vastab ühiskonna ideaalile. Sest, kui mul on midagi teistsugust, kui ma tunnen ennast hästi mingi teise reaalsuse puhul, siis pole ma päris ok. Siis on minuga midagi valesti. Siis on teistel minust kahju.

Mul läks aastaid selle sügavaks mõistmiseks, näen seda pidevalt ka oma klientide pealt.

Me üritame nii palju ennast mingitesse raamidesse paigutada, aga me ei mahu alati sinna.

Elus ja suhetes on nii palju rohkem värve, kui meie argipäeva traditsiooniline raamistik ette näeb.

Mina ei mahu sinna.

Ja enamus meist ei mahu sinna.

Me lihtsalt üritame sobituda. Sobitada. Selle mingi keskmisega. Mingi ühiskondlikult sobivaga. Mingi traditsiooniga. Mingi ideaaliga.

Paraku näen iga päev, kuidas see paljusid meid õnnetuks teeb. Eluisu röövib. Ärevust ja depressiooni tekitab.

Luba endal olla sina. Ehe kõigi saba ja sarvedega. Ilma sobivuse ja vastavuseta. Ilma kohandumise ja pisendamiseta.

Ole

Armasta

Ela

Sinu moodi

Oma moodi

Ehedalt

Foto: Yan Laurichesse, Unsplash
Loe lisaks